Jüri Saar | Keskerakond teeb suveteatrit

Eesti viimaste aastate suvine teatrielu on üha enam keskendunud vabaõhulavadel antavatele etendustele. Ära kasutatakse kõikmõeldavad kohad, kus teatritükki üldse mängida võib, ning üles otsitakse vähegi sobivad algupärandid. Seejuures tuleb järgida paari reeglit, eelkõige seda, et tõsidusega ei maksa liialdada. Suvel on inimesed häälestatud meelelahutusele, mistõttu teatritegijatel ei tasu väga sügavalt kaevata. Kuid stiil peab olema paigas ja esimeses vaatuses seinal olev püss peab hiljemalt kolmandas vaatuses kindlasti pauku tegema. Poliitteatri reeglid on päristeatriga sarnased, kuigi riik ja riigiisad ei puhka kunagi.

Eesti poliitelu meenutab viimasel ajal lihtsakoelist vodevilli, janti, mida ongi hapukurgihooajal tore vaadata. Poliitetendust mängitakse korraga kahel laval – väikesel ehk Tallinnas ja suurel ehk Toompeal, ehkki etenduse peaosatäitjad on samad ja peavad pidevalt kostüüme (maske) vahetama. Ja nagu modernse teatritüki jaoks kohane, kaovad vahepeal piirid lava ja vaatajate vahelt. Kes kõige rohkem pulli teeb, sellel kõige paremini läheb. Selleks tuleb ära kasutada kõik võimalused – alates „püha pajupuu“ kaitsmisest ja lõpetades saatanlikult tossava üleeelmise sajandi leiutise Rail Balticu vastu jätkuva protesteerimisega. Kõik, mis suudab köita valija tähelepanu, on hea.