Juhtkiri | Tööle ei tohi kätt ette panna

Avatud, paindlik ja kiiresti kohanev on märksõnad, millega eestlastele meeldib oma riiki iseloomustada. Valitsuse ette kerkinud probleem, et aastane välistööjõu kvoot on poole aasta peale täis saanud, aga ettevõtjail pole hädavajalikke töökäsi mujalt võtta, annab taas võimaluse tõestada, et selline kirjeldus peab paika. Ometi on ministrid käitunud nii, nagu poleks kiiret. Valitsuse moodustatud töörühmalt oodatakse ettepanekuid alles detsembris – mis siis, et kvoodi täitumine oli üheselt selge juba kevadel ja hoolimata sellest, et töötajateta ettevõte ei pruugi järgmise aastani vastugi pidada. Võidab see, kes jõudis kohe aasta algul võimalikult paljud töötajad tähtajaliselt tööle vormistada.

Valitsuskoalitsioonist kostuvatele tasasematele häältele, et aastakümneid kehtinud kvoot, mis lubas tänavu vastu võtta 1317 inimest, ongi ajale jalgu jäänud, seisab vastu peamiselt IRL – lõimumata isikute hulk on meil niigi suur. Olgugi et hõivatud ja vähemalt keskmist palka teeniva välistööjõu ning kohaliku muukeelse elanikkonnaga seotud mured vaevalt kattuvad ja meiegi ootused ajutisele tööjõule ja siin aastakümneid elanutele on väga erinevad. Oma inimeste samadele töökohtadele värbamisel saab takistuseks aga kvalifikatsioon – väga spetsiifilisi erialasid polegi Eestis võimalik õppida – , või kohalike elanike tahtmatus teha teatuid töid, seetõttu küürutavadki meie maasikavagude vahel peamiselt ukrainlased. Küsimusele, miks ei tule piisavalt tööjõudu Euroopa Liidust, saab aga vastata samamoodi, nagu miks lähevad eestlased mujale tööle.