"Ma ei ole kordagi pärast mehe surma mõelnud, et läheks siit saarelt minema"

«Lapsed küll ütlesid mulle, et tule nüüd ometi sealt saare pealt ära, kuidas sa seal üksinda hakkama saad, aga mina vastasin, et jään siia ega lähe kuskile,» räägib Elsa Vatter, kes otsustas pärast oma Kesselaiu saarevahist abikaasa surma eelmisel suvel tema töö üle võtta.

Suvel on Kesselaiule sõit kui üks romantiline merereis – üle kalapaadi ääre pritsib soolast merevett näkku, tuul sasib juukseid ja Mandri-Eesti koos oma autode, inimeste ja igapäevamuredega kahaneb aina väiksemaks ja väiksemaks. Suvine saareke on puhkajatele kui paradiis – merevees pladistavad saarevahi veised ja kitsed, kadakate all punetavad muulukad ja metsmaasikad, päiksest soojaks köetud kividega rannaäär ja – mis igapäevarutust kurnatud inimesele kõige lummavam – siin on rahu ja vaikus.