Siiri Laidla | See sürreaalne kevad

Tänavune mai tundub kaunim kui kunagi varem. Jõudsime ikka ära oodata! Jahedast ilmast pole lugu, saabki kevade kulgu kauem nautida. Muidu õitseksid kõik kenad kevaderõõmud, nii õunapuud, tulbid, nartsissid kui ka sirelid, korraga ära. Meie vaimu ja vastupidavust on painanud oktoobrist alanud hilissügis, lumetu poritalv, vinduv varakevad. Halvad uudised viirusest Hiinast, mis ei jäänud „nende probleemiks“, vaid sai üsna ootamatult ja valusalt ka „meie probleemiks“, kogu tsiviliseeritud maailma probleemiks. Nii palju muret, teadmatust, ohvreid. Kui kaua see „jama“ kestab? Mis saab edasi?

Ka riigijuhtidele oli see olukord tavatu. Kunagine nõuka-aegne tsiviilkaitse, mida peeti pigem teoreetiliseks vajaduseks, sai uue tähenduse. Ilmnesid nõrgad kohad, kuid ka tugevused. Meie arstid, õed, kriisijuhid on tõepoolest kangelased! Praegu võime vist juba veidi vabamalt hingata. Kas või läbi kaitsemaski.