Toomas Kahur | Surrogaatemaduse vaesuse ja armetuse lehk

Olen jälginud ühe eesti rahvusest abielupaari meediarohket teekonda oma lapse saamisel Ukraina asendusvanemate kliinikust ja jõudnud järeldusele, et me ei peaks teiste riikide ja nende naiste armetust sellisel viisil ära kasutama.

Vaesusel on lõhn, õigemini lehk. Küllap olete tundnud seda kirbet aroomi mõnikord, kui sisenete mõnda vanasse puumajja, kus elavad enda majandusasjade ja hügieeniga mitte kõige paremini hakkama saavad inimesed. Minu jaoks on Ukraina surrogaatemadelt laste tellimisel samasugune hõng. Kokku kulub 50 000 eurot, sellest 10 000–15 000 eurot asendusemale. Ümberringi on lagunenud tööstuslinn, mille räämasusega loob teravaid kontraste moodne kliinik surrogaatvanematele ja nende klientidele. Ei taha mõeldagi, millised näevad selle kõige taustal välja haiglad Ukraina äärealadel kusagil Donbassi konfliktipiirkonnas.