Peeter Olesk | Täidesaatva võimu paradoksaalsus

Oma häält olen ma mitmesugustel valimistel delegeerinud küll ja küll. Mõnikord on see lausa paratamatu ning seaduslikul viisil saab seda teha koguni mitut moodi. Üks võimalusi on üldse mitte hääletada, kuid alluda hääletamistulemuste järel sellele, kelle/mille kätte on võim antud (nimetagem seda enesetaanduseks valimiste käigus). Nii võib teha näiteks siis, kui mittehääletamine on kategooriline printsiip, millest kinnipidamine satuks vastuollu nii isikuvabadusega kui ka otsusega, et hääletamine jõustub üksnes konsensuse põhjal.

Teine võimalus seisneb hääleõiguse delegeerimises koos mandaadiga: annad oma hääle volitusena, ent seod selle volituse mandaadiga nõndamoodi, et see, keda sa volitad, saab ühes volitusega ka ülesande hääletada just nii, aga mitte teisiti. Kolmas võimalus on mandaadist loobumine ehk sisuliselt oma hääle andmine kellelegi, kes ise võib hääletada ükskõik, kelle poolt või – et olla enam kui lollikindel – vastupidi, ükskõik kelle vastu.