Juhtkiri | Mart Helme tõe tund tulekul

Kuigi poliitikud peaksid eeldatavalt olema paksu nahaga ning rahva armastuse kõrval ka pidev kriitika all olemine käib neil nö palga sisse, ei pruugi see iga suupruukimise puhul vastukajata jääda, nagu nähtub Mart Helme hagihoiatusest Indrek Tarandile ja Toomas Hendrik Ilvesele. Küsimuse all on vana habemega lugu Moskva saatkonna remontimisest, mõisaostust ja ka mõisa remontimisest. Helme sõnul on väär Tarandi väide, justkui ta jäänuks vahele poole miljoni Eesti krooni mittesihipärase kasutamisega, tõene polevat ka jutt tema ennetähtaegsest tagasikutsumisest Moskvast.

Edasine on vähemalt pealtnäha väga lihtne. Tarand ja Ilves kas tõestavad faktidega oma väidete paikapidavust või mitte ainult ei lükka neid ümber, vaid loobuvad sellest ka edaspidiseks ning hüvitavad mittevaralise kahju 50 tuhande euro ulatuses. Väidetu tõendamine ei tohiks iseenesest keeruline olla, arvestades senist bürokraatiat, produtseeritud ja arhiveeritud dokumente, isiklikke märkmeid ning protsesside juures olnute mälestusi. Kui aga ilmneb, et säilinud dokumendid räägivad üht keelt, asjaosaliste mälestused aga midagi muud, siis olgu see tulevikuks õppetunniks – rahvapärimus võib kesta küll üle inimpõlvede, kuid juriidiliselt loevad ikkagi dokumendid?