KORRAS NAGU NORRAS: suvine automatk Euroopa põhjapoolseimasse punkti

Riided on aluspesuni vettinud, ninaotsast veerevad suurtele merekividele pisikesed vihmapiisad. Aga paduvihma ei pane üldse tähele, kui õues on samal ajal suviselt valge ja palgeid paitab südaööl Põhja-Jäämerre loojuv kuldkollane päikeseratas.  

Teekond imedemaale, kus ootavad meid ees võluvikerkaared, kesköine päike, meetrised merekalad ja lumiste tippude, kuid erkroheliste külgedega mäed, algab ühel varajasel juulikuu hommikul. Tallinn alles magab, kui meie neljane reisiseltskond, kohvitermosed turgutava eliksiiriga kõvasti peos, suurte valgete kajakate eskordi saatel Soome poole kulgeb. Esimesel päeval on plaanis kahe pisikese autoga kihutada Helsingist 600 kilomeetrit edasi Oulu kanti. Meie jaoks pole see esimene autoreis, sestap teame omadest kogemustest, et esimesed ja viimased reisipäevad tähendavad lõputuid kilomeetreid maanteel ning igavusest tühjendatud kummikommi- ja krõpsupakke.