Katrin Pauts | Oh, kõik need auhinnad, mida ma ei saanud!

Mulle on hakanud tunduma, et auhind on saatana sigidik, kes on saadetud Maa peale inimsuhteid rikkuma ja madalaid emotsioone esile kutsuma. Mida head saabki tulla, kui paljude sarnaste ja võrdväärsete hulgast tõstetakse üks pjedestaalile, alandades sellega omakorda teisi? Auhindadega seotud emotsioonidest pole suurt ükski inimest kaunistav: võidurõõm, uhkus, ülbus, üleolekutunne, masendus, kadedus, kibestumus, alaväärsus.

Auhinnad on viimastel päevadel mul pidevalt meelel ja keelel. Esiteks on päevakorras üht mu elukutset puudutav Eesti Filmi- ja Teleauhindade jagamine, mille ümber käib suhtlusvõrgustikes juba paras kisa. Teiseks pani kirjandustegelase Peeter Helme kohtuasi mind mõtlema, kas, kus ja kui palju mul tasub tema kohta sõna võtta. No et ei korduks jälle loll viga, kus arvan, et ega sihukesel inimesel küll kultuuriestablishment'i enam asja pole, aga võta näpust - näiteks üks taoline tüüp mõisteti kohtus perevägivallas süüdi ja mulle tundus suhteliselt ohutu teda avalikus sõnavõtus hukka mõista.