Ülle Toming: me ei afišeerinud Jüri Krjukoviga oma abielu, pidin oma tädilegi abielutunnistust näitama

Tantsijanna ja tantsupedagoog Ülle Toming, kes säras viimati muusik Marek Sadama laulu „Snowflake“ järgi vändatud lühifilmis, pole kaugeltki noor pensionär. Õigupoolest tajub ta nüüd, 65aastasena, et jättis lava liiga vara. „Mul oli perioode elus, kus andsin Tallinna balletikoolis karaktertantsu, Tallinna ülikoolis õpetasin klassikalist ja karaktertantsu ja lisaks olin ka varietees õhtul,“ meenutab ta aega, kui elustiil kujunes orava rattajooksuks. Ühtäkki sai lavaaeg otsa. „Tegin valearvestuse,“ tunnistab Ülle. „Baar-varietee Tallinn pandi kinni ja minu partner Mait Agu pani seinale sildi: „Kes tahab minuga tulla?“ Minu abikaasa Jüri Krjukov ütles, et kirjutagu ma: „Surmani! Igavesti!“ Aga millegipärast Mait ei võtnud mind kaasa, kui läks Astoriasse.“

Toona oli Ülle 38aastane tippvormis tantsijanna ning arvab takkajärele, et ega Mait Agul olnud vaja enda kõrvale tugevat naissolisti. „Tal oli trupp, neli tüdrukut, tema ise ja Aavo Moldau,“ räägib Ülle, kes osutus ühtäkki kõrvalejäetuks. Tantsijana küll, aga mitte lauljana. „Mait kutsus mu laulma – nii et Astorias käisin ma laulmas,“ räägib Ülle, kes vaheldumisi Katrin Karisma ja Silvi Vraidiga restoranipubliku ees üles astus. „Ma tüdinesin sellest ära,“ tunnistab naine, kelle jaoks laulmine oli märksa kergem kui tantsimine. Liiga lihtne, seega ka ebapõnev. Laulud olid ägedad, kuid Ülle tundis, et on kasutamata. Varietees on ta teinud kõike: teadustanud, laulnud ja tantsinud.