Jaanus Nurmoja | Kodanikupalk võtab tühistamiskultuurilt relvad

Katrina Indianal on peaaegu õigus. Tema algatatud Alari Kivisaare vastane petitsioon andis tõesti hoogu diskussioonile. Aga mitte niivõrd rassismi* üle, nagu ta paistab näha tahtvat, kuivõrd tühistamiskultuuri ja sõnavabaduse olukorra üle. Pole tähtis, kas algataja sellise võimalusega vähemalt arvestas või oli see hoopis ettenägematu, et mitte öelda soovimatu tagajärg. Igal juhul on põhjust talle tänulik olla ning pidada petitsiooni kõigi detailide kiuste isegi teeneks Eesti ühiskonna ees.

Pole ime, et raadiomehe kangutamise katse üle avaldasid pahameelt needki, keda oleks väga keeruline kahtlustada kas rassismilembuses või siis armastuses allapoole vööd võllanaljade vastu raadioeetris. Probleem polnud ju petitsiooni hoiakutes, vaid selles, mida nõuti ja pehmelt öeldes ebaeetilises viisis, kuidas nõudmist põhjendati. See kõik nägi välja mitte pelgalt rünnakuna sõnavabadusele, vaid üldse pahaendeliselt tuttavlikuna ning pani vähegi ajalugu tundvates peades plärisema häirekella ja silme ees vilkuma aastanumbri 1950. Teadagi – kahe nõiajahi (algus)aasta. Üks USA-s, teine Eesti NSV-s.