Laupäev looduses ehk Kuidas ma tõukekelguga tutvust uuendasin

Fotograaf Stanislav leegib mäest alla. Tal on tõesti kiire. Kohe hakkavad tõukekelkudega matkaseltsilised talle järele uhama ja ta tahab nende pildistamiseks valmis olla. Hõikan, et kus nüüd saab uhkeid slaalomifotosid. Stanislav peatub ja mõõdab pilguga teed mäejalamini. Siis keerab ringi ning hüüab: „Meeli, ära sõida siit alla!“

See on mõistlik soovitus. Mägi (nimetame seda küngast hellitavalt nii) on Eesti mõistes suhteliselt kõrge, suhteliselt järsk ja suhteliselt käänuline ning meenutab mulle lapsepõlvest tuttava Kukerpallimäe miniatuurset koopiat. Kukerpallimäest alla looklev maantee viib Kunda randa ja mäe nimi räägib teadagi enese eest. Vantsin alla orgu, kelk targu käekõrval. Poolel maal vudib mulle vastu meie seltskonna noorim liige, algkooliealine poisike, ja jumala eest – ta liigub koos kelguga ülesmäge rutem kui mina allamäge! Uurin, et mis ta sinna mäe otsa maha jättis. Tema tahtvat lihtsalt teist korda veel alla sõita – hakkas meeldima. Mu enesehinnang vajub madalamaks kui lume all magav rohi.