Seisukoht | Kuhu jääb kaastunne?

Kui koroona võttis Eestis esimesed inimelud, tundus see valus ja hirmutav. Nüüd näib, et oleme sellega justkui harjunud. Üle kümne lahkunu päevas tundub ehk palju, aga neli on juba „ainult“. Oleme muutunud emotsionaalselt tuimaks ega taha, et koroonapiirangud häiriks kuidagi meie igapäevaelu. See pole ainult Eesti probleem. 

Enamasti on koroona niitnud eakamaid inimesi, aga kas see teeb nende mineku vähem valusaks? „Ah, ta oli ju vana!“ öeldakse sageli lohutuseks. Aga kas tänapäeva 70aastane ongi nii vana? Või kui palju on 65aastaseid, kes mõtlevad endast kui eakast? Ka 80–90aastased võivad olla veel väga tegusad. Me tajume kurbust, kui lahkunu on lähedane,  vanaema või vanaisa, kuid rohkem kaastunnet võiks olla ka nende suhtes, keda me ei tunne.