„Lasin oma mehe maha, ihhii!“ Aprillinaljad, mis lõppesid halvasti

Olen tihti kuulnud kurtmist, et naljakat aprillinalja pole olemas, kõik on sellised habemega höh-höh-höö totrused või suisa lapsetembud. Igaühe huumorimeel on muidugi erinev, ent vahel läheb nali tõepoolest liiga kaugele ja pole enam ühelegi osapoolele naljakas. Eriti võib kujutada ette, et naljatuju pole politseinikel, kes asja klaarima tulevad.

Tavaliselt räägitakse, et aprillinaljade komme sai alguse 1582. aastal, mil Prantsusmaal võeti kasutusele Gregoriuse kalender. See teooria väidab, et kuna vana kalendri kohaselt tähistati aastavahetust umbes sel ajal ning toona levisid uudised aeglasemalt kui tänapäeval, irvitasid kalendrivahetusest teadlikud inimesed nende üle, kes valel ajal uusaastapidustusi tähistama hakkasid. See on populaarne jutt, mida igal aastal ikka ja jälle levib, ent ometi leidub viiteid „rumaluste päevale“ juba enne kalendrivahetust. Ajaloolased on seda seostanud ka Vana-Rooma Hilaria festivaliga (ladina keeles „rõõmsameelne“, inglise keelde on sellest tuletatud aga hilarious - hirmnaljakas), mille osaks oli kostüümide kandmine ja teiste pilamine.