Urmas Hännile | Iga rahvas väärib oma valitsejaid

Kodust eemal viibija tabab end kaunis kiiresti tõdemuselt, et idülliliseks puhkamiseks ja üleüldse selleks, et end hästi tunda, tulebki Eestist ära sõita.

Viimast mitte üksnes saamaks kaugemale riigi vägevate tulutust suupruukimisest – see tühjade tünnide (ühe ajalehepealkirja kohaselt siiski poliiteliidi) kõmin ei lähe juba ammu suuremale osale rahvast vähimatki korda – hoopis enamalt jaolt siiski selleks, et omal nahal kogeda: on ilmas paiku, kus väikesest inimesest tõesti hoolitakse ning kus hommikuseks äratajaks pole mitte luust ja lihast läbilõikav vareste kraaksumine akna taga, vaid pisilinnukeste reibas kõrvupaitav sidin-sädin või sootuks kusagilt kostev kukelaul.