Väikese riigi väikesed poliitikud: toores sõim on riigikogust üle maa kostnud

Ükski närv ei liigatanud parlamendis, kui tulevane peaminister oma kirikuõpetajast kolleegile kuulutas: „Iga lolli papi märkust ei saa tähele panna!“ Sõnad lendasid Toompeal kui pussnoad. Ennast ei hoidnud tagasi ka meie ajaloo tunnustatumad riigiisad mitte. Ehk nagu kirjutas Sakala riigikogu kolmanda kooseisu lõpetades: „Üle maa kostis riigikogust kõrtsilärm, müra, toores sõim ning üksteise needmine. Kas siis kõik rahva poolt valitud mehed tõsiselt nii tigedad, metsliku iseloomuga on, et üksteise karvu kiskumata, prillide sisse löömata, hakkama ei saada?“

Esmaspäev toob 1929. aastal väikese väljavõtte nimedest, millega riigikogulased üksteist kostitavad. Jaan Tõnisson on teadagi Koodi-Jaan, aga ka Nuustaku hertsog ja tagurluse tüürimees. Jaan Soots mokatäristaja kindral. Jaan Teemant saagiahne mammonakütt, mees, kelle moraal on lai ja veniv. Mitmekordne parlamendiliige ja minister Oskar Köster aga – võimust joobunud üleajateenijakapral.