Toomas Alatalu | President ei tohi olla riigikogu võimukoalitsiooni käepikendus

Kogu protsessi pealtnäinuna ja mõjutada üritanud (vale poole) eksperdina kinnitan, et Eesti Vabariigi 7. presidendivalimiste eelne seis on ootuspärane – keegi ei tea, kellest tehakse riigi esi- ja esindusisik. Sedapuhku on vait isegi õukonnaajakirjandus, kes seni varmalt teenis võimuerakondi mõnd isikut pikalt promodes ja presidendi otsevalimise toetajaid maha vaikides või materdades.

Nagu teada, sündis põhiseaduse tekst Põhiseaduse Assamblees, mille moodustasid 30 Ülemnõukogu ja 30 Eesti Kongressi poolt valitud saadikud/liikmed, kelledest vaid napp enamus võttis osa sisulisest tööst. Aeg oli säärane – kõik, kes polnud EKP keskkomitees kinnitatud mahavaikitavate nimekirjas (selle olemasolu kinnitavad ju 1989-91. aasta küsitlused) tahtsid püünele ja kui ilmnes, et töö käib üle jõu, jäädi kõrvale. Fakt on see, et PA võttis oma tehtu kokku kõigest 24-kesi (palga võtsid välja kõik 60) ja otsuse – kas presidendi valib riigikogu või rahvas, langetas 6. veebruaril 1992 vaid 35 PA liiget. Neist 21 pooldas esimest ja 13 teist võimalust. Seega oli tegu vaid kolmandiku PA liikmete arvamusega, kes – nagu sõjakale vähemusele viimastel aastakümnetel kombeks, – kirjutas kiirelt põhiseadusesse ka 2/3 ja 4/5-dikulised sundenamused hääletustel, tagamaks sõna otseses mõttes kaelamääritu igavest püsimist.