Kiri | Sundüürnikud pole 30 aasta jooksul neile osaks saanud ebaõiglust unustanud

Heimar Lenk on tõstatanud küsimuse ajaloolisest ebaõiglusest nn. sundüürnike suhtes, kes elasid omanikele tagastatud majades ja jäid ilma võimalusest erastada oma korter võrdselt okupatsiooni ajal ehitatud majade elanikega. Tuleb nõustuda, et need haavad ei taha kuidagi armistuda, vaid veritsevad jätkuvalt sotsiaalse ebaõiglusena Eesti ühiskonnas, nn. „teise“ ja „esimese“ Eesti, edukamate ja vähem edukate inimeste vastuoluna, mida saadab rikkuse ja suhtelise vaesuse vahelise lõhe süvenemine ühiskonnas.

Taasiseseisvumise 30. aastal oleks ehk ajaline distants piisav meie lähiajaloo ausaks lahti rääkimiseks, otsimaks kompromissi ühiskonna sidususe taastamiseks. Sundüürnikud ei olnud ju sel ajal kaugeltki ainukesed ebaõigluse ohvrid. Eesti riigi iseseisvuse taastamisega kaasnes ju üsna mitmetahuline massiline ebaõiglus, nagu see oli kaasnenud ka riigi hävimisega aastatel 1939-1941.