Juhtkiri | Suu laulab, süda muretseb

Kui küsida igihaljast küsimust, et kas me siis sellist Eesti tahtsimegi, siis kuidas saaks muudmoodi vastata, liiati veel taasiseseisvuse ümmargusel sünnipäeval, et – jah, muidugi tahtsime, eriti kui võrrelda praeguseks saavutatut tollase nõukogude tegelikkusega. Eesti pole kindlasti kunagi varem elanud materiaalselt nii hästi, kui elame praegu. Iseasi, kas mammona saab olla ainus edukuse kriteerium.

Mis kasu on kogutud jõukusest, kui juba teist korda järjest ollakse presidendivalimistega ummikus ning pole head vastust mitte ainult sellele, miks senine riigipea ei sobi teiseks tähtajaks ametisse, vaid mida üldse presidendiinstitutsioonilt oodata. Kui rahva arvamus riigipea valimiste juures pole mitte üksnes oluline, vaid erakonnad ei avalikusta isegi oma valikukriteeriumeid, siis mitu sammu on sellise suhtumise juurest diagnoosini, et hoopis rahvas ise on haige ja vajab ravi ning kes oleks seejuures doktoriks?