Katrin Pauts | Ja mida sina siin vingud? Me kõik kannatame!

Varem võis end depressiooni ja ärevusega üksi tundes ühismeediast hoobilt leida kümme kaasdepressioonikut ning empaatiat valati sulle ämbrist pähe. Psüühikaprobleemidele kaasa elamine oli moes. Aga mitte praegu! Kui jutulõimes iitsatad, et oled piirangute tõttu läbi põlenud, saad sõimata. Ära lörtsi kollektiivset moraali, meil kõigil on kohustus edasi võidelda! Kardan aga, et pandeemia alguses ennustatud vaimse tervise kriis on nüüd kohale jõudmas.

Ma ei tea, mis põhjusel konkreetselt, aga minus on piirangulainetuste käigus juurdunud piinav muster. Hibernatsioon? Eneselukustus? Mul pole sellele seisundile nime ja ma ei oska end sellest välja rebida. See ei tundu päris depressioon, vaid midagi muud. Niipea, kui saabuvad uued korraldused, tardun minutipealt. Sulgun korterisse. Õues käia ei keela praegu keegi, aga ma ei suuda minna. Jah, lihtsalt ei suuda uksest väljuda, tee või tina. See psühholoogiline tõrge tekkis, kui tänavail röögiti ruuporist, et inimesed pikivahet hoiaksid ning linn tundus võõras ja vaenulik.