Vabasurma läinud poja ema pihtimus: jagan meie pere lugu lootuses, et see päästab kasvõi ühe lapse suitsiidist

„Nii palju küsimusi. Kuidas nii juhtus? Kes on süüdi? Kas ma oleks saanud rohkem teha ja aidata? Äkki, kui ma ei oleks nii ütelnud, oleks ta elus? Kui ma oleks parem ema olnud? Minu kohustus oli last kaitsta, aga ma ei saanud sellega hakkama. Mida oleks saanud paremini teha? Mis juhtus selles öös? Ta ju ei tahtnud surra…“ meenutab ema küsimusi, mis keerlesid ta peas vahetult pärast poja surma.

Heivika Aasamets-Ainla 17aastane poeg Miikael, keda hellitavalt Mikuks kutsuti, lahkus elust 2018. aasta 12. augustil suitsiidi läbi. Sel teemal pole kombeks üksipulgi rääkida, kuid ema Heivika tunneb, et tema ülesanne on teadvustada inimestele isikliku kogemuse kaudu, mis on laste depressioon ja milline näeb välja mahajääjate lein.