Seisukoht | Hetkeline ettevaatus

Läksin siis mina 31. detsembri ennelõunal jooksma, et õhtusel pidulaual pakutav kalorihulk oleks jõukohane. Jooksuringi esimene ots kulges klassikalisel külateel: keskmise laiusega tee, ei mingit liiklusmärki, mõned üksikud  majad, metsatukk, põllud jne. Kuna päike säras selges taevas, oli ka nähtavus hea. Ja nii vuhiseski paar-kolm auto minust mööda nõnda, kuidas roolikeeraja aga julges gaasipedaali vajutada. Paar korda vandusin endamisi, sest autojuht ei tahtnud möödavihisemisel erilist vahet hoida. Ega ma ise kah tihanud teelt paksu lumme astuda: keskmine aeg ju kannatab!

Päev hiljem oli pärastlõunane ilm sel samal teelõigul sama selge nagu päev varem. Kuid nii mina jalakäijana kui vastu- ja möödavuhisevad kahe- ja neljaveolised olid oma stiilis teinud radikaalseid muutusi. Pikal sirgel, mida ääristasid põllud liikusid masinad inimesele lähenedes kiirusel, mida suudab arendada keskmine jalgrattur tuulevaiksel asfaldil. Veelgi enam, juhid tõmbasid eraldi teeperve, et vahemaa inimesega oleks võimalikult suur! Jalakäijana ei jäänud ma vastusega võlgu: paksus lumes võib hetke-paar ka niisama ringi vahtida.