Riina Solman | Inimestele elementaarse heaolu tagamise asemel valime eelarvepositsiooni parandamise?

Sel aastal traditsioonilist vähekindlustatud inimeste jõulupidu ette valmistades tulevad tahes tahtmata pähe mõnevõrra kriitilisemad küsimused selle kohta, kuidas praegusel keerukal ajal kohtleb meie ühiskonna haavatavamaid gruppe riik ja valitsus. Tundub, et meie vana ja üsnagi ebameeldiv tuttav – kõrge inflatsioon - hiilis päikesetõusuvalitsuse õuele ootamatult, koalitsiooniläbirääkimistel osalemata. Keskpankade rahapoliitika, Euroopa energiapoliitika, majanduse taastumine, tarneahelate muutumine – kõigi nende põhjuste kohta on analüütikud palju rääkinud ja kirjutanud – on viinud selleni, et novembrikuus tõusis tarbijahinnaindeks eelmise aastaga võrreldes 8,8%. See tähendab muu hulgas ka seda, et kõigi sotsiaaltoetuste ostujõud on oluliselt vähenenud: alates kõige vaesematele ettenähtud toimetulekupiirist kuni kõigi lastega perede kulude toetamiseks mõeldud lastetoetuseni. 

Ka muudes asjades eri suundadesse riigivankrit sikutavate koalitsioonierakondade vastus tekkinud olukorrale on ühelt poolt kurb ja teiselt poolt jabur. Riigihaldusminister Aab teatas hiljuti uhkusega, et uus energiahinna kompenseerimise toetus puudutab 380 000 leibkonda ja üle 800 000 inimese. Abimeetme juures torkab silma reformierakondliku neoliberaalse hoolekandepoliitika üks tunnuseid, milleks on sissetulekute ja kulude tõestamist nõudvate toetuste ja teenuste eelistamine, koos bürokraatlikult keerulise abivajaduse hindamise menetlemisega, mis on juba ise üsna kulukas sotsiaal(ametniku)töö. Keskerakonna panus on ilmselt see, et nüüd tehakse sellise, varasemalt vaid kõige suuremas vaesuses inimestele ettenähtud hoolekande klientideks suur osa elanikkonnast. Vaevalt nad selle üle õnnelikud ja tänulikud on ning vaevalt, et nii suur hulk inimesi seda toetust üldse taotlema hakkab, sest Eesti inimesed hindavad oma väärikust.