Irja Lutsar | Kas saame massilist PCR-testimist enam lubada või saaks seda raha paremini kulutada?

Mitte kunagi varem pole infektsioonhaiguste käsitlemises testimine nii oluline olnud kui koroonaviiruse pandeemia ajal. Tavaliselt pöördus haigestunud inimene kõigepealt arsti poole, ta vaadati läbi ja siis määrati vajalikud testid vastavalt kliinilisele leiule. Näiteks kõhulahtisusega haigel otsiti tekitajaid, mis põhjustavad kõhulahtisust ja köha ja nohu korral neid, mida nende sümptomitega seostatakse. Kõik mikroobid ei tekita kunagi kõiki haigusi. Testi tegemise eesmärgiks on alati, et selle tulemusega tuleb ka midagi peale hakata – kas siis haige isoleerida või talle määrata vastav ravi.

Lihtsalt huvi pärast testide tegemine on kasutu ressursi raiskamine. Kui tegu on haigusega, mille vastu ravi pole (enamus viirushaigusi) ja millel on hästi kirjeldatud kliiniline pilt või kui on olemas epiidside, siis võib diagnoosi panna kliinilise pildi alusel. Nakkushaigel soovitatakse koju jääda kuni sümptomid kaovad või on oluliselt leevenenud. Läbi aegade on selline lähenemine olnud ratsionaalne ja pragmaatiline ning ka majanduslikult vastu võetav.