Stepan Karja | Laul kui seltsimees, kes kutsub ja viib

Kuhu seltsimees kutsub? Ja kuhu kavatseb viia? Ei kõlanud „maailma õnnelikumas“  suuriigis vähe Issaak Dunajevski ja Sergei Mihhalkovi  lüürilisi laule, mis kutsusid nõukogude lõbujanulist noorsugu, keda ei kohutanud lahingud ega piinad, vallutama kõikvõimalikke kõrgusi ning igaühest võis saada kangelane. Võis saada töökangelaseks (naer ja laulud ei seganud lõbusat tööd)  ja sõjakangelaseks – kui kõige kõrgem seltsimees kutsus mõne teise riigi noorsugu – tegelikult kogu riigi elanikkonda east hoolimata –  denatsifitseerima ja deantidemokratiseerima. Noil aastail nii peeneid termineid ei kuulnud, kuid põhitoon oli tänapäevasega sama,  – surma ja hävingu kõma. 

Sõja vastu arm