Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eesti rahvas ränga luuletõve kätte langes

Ülemöödunud sajandil oli aeg, mis sundis ajalehte Walgus avaldama vemmalvärsi „Paberi õhkamine“: „luulehaigus, kuritõbi, käib nüüd eesti rahvast läbi“. Küllap rahvaluulekogumisest innustatuna hakkasid pea kõik vemmalvärsse treima ja nagu seeni pärast vihma tuli ilmale kummaliste pealkirjadega luulekogusid.

Näiteks Tartus 1885. aastal ilmunud „Panurama harmonika healtega“, mille sissejuhatus kõlab: „Hakkan lustil laulemaie, siis saab küla küsimaie: kus see Kaarel korjand laulud, kuida kokku sepitsend? Kostan: kaapsin küladest, leidsin linna alevista. Lõõtsapill mul andis healed, mis teil pakun, pai lapsed…“. Oma 56leheküljelise teose aga lõpetas Kaarel salmiga: „…tint ja paber lõpeb otsa, trükikulu läheb suureks. Eit ei luba kulu maksta, jätame siis seekord pooleks.“