Tiit Kuresilma | Paljunemisest meil ja mujal

Tiit Kuresilma, PhD, külamõtleja, 11. juuni 2022

Nägin hiljaaegu põnevat dokfilmi, kus võimas ämblikuemand, suur ja karvane, lesis võrgul, ja neli nääpsukest isaslooma teda piirasid. Lähenesid emasele ükshaaval eri suundadest ja püüdsid talle selga ronida. Kaks neist näpsas emane kohe kinni ja pani nahka, kolmas põgenes puu taha ja jäi sinna eemalt passima. Neljandal õnnestus samm-sammult läheneda ja saigi seemenduse rõõmud toime panna. Ja siis õnnestus tal külje poole ka vehkat teha. Oh mis rõõmu sellisest suguaktist saab, kui veel hing ka sisse jääb! Emane saab isaste näol toitva suutäie, mis tulevaste lapsekeste terviseks väga ära kulub. Eks Taevaisa ole nii targasti sättinud. 

Või näiteks kilpkonnadel rannaliiva munetakse tohutu hulk mune. Kui need päikese toimel küpseks saavad ja liiva alt välja ronivad, panevad kõik padinal vee poole. Kust nad teavad? Aga mis sunnib geene edasi andma nii, et mõnikord otsest kehalist kontakti polegi? Et isane seemendab mingit vees hõljuvat marja? 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte tasuta
Oled juba lugeja?