Juhtkiri | See õite magus portfellide jagamine

Loodava valitsuse ministrikohtade jagamine on rahva jaoks riigipiruka jagamisel vähemalt sama põnev nagu Eurovisioni finaalis antavate punktide kokkulugemine. Kui erakonnad ei pane ministriteks vanu olijaid, vaid toovad mängu üleriigiliselt tundmatud näod, siis on selge, et parteid keskenduvad pigem valimiskampaaniale ja uute nägude häältemagneteiks vormimisele kui koalitsioonileppe elluviimisele.

Uue võimuliidu sünni teatavakssaamisel kujunes üheks esimeseks küsimuseks traditsiooniline: kas Isamaa poolt tuleb valitsusse ka parteijuht isiklikult või eelistab Helir-Valdor Seeder valitsusvastutusest vabana lavatagust valitsuse torkimist. Elu on näidanud nii varasema Seedri kui ka Jüri Ratase puhul, et selline lähenemine ei soodusta usaldust ning tekitab pingeid.