Juhtkiri | Lapsed on elu õied ja õitsevad meie keskel

Olukord, kus Pärnus klaarivad alaealised tüdrukud omavahelisi arveid kambakesi pekstes või Virumaa linnades põletavad poistekambad igavusest prügikaste ja busse pole kindlasti normaalne. Keegi ei taha elada pidevas hirmus, et midagi elamise ümbruses või suisa maja ise leekidesse mattub või kusagil rusikad välguvad. Stereotüüpne arvamus nii depressiivseks peetavate väikelinnade kui ka suuremate kohta ütleb, et noored laamendavad siis, kui neil midagi targemat teha pole.

Spordirajatised ja muud vaba aja veetmise võimalused võivad ju olemas olla, aga neist on vähe kasu, kui noortel pole positiivse eeskuju puudusel välja kujunenud sportimisharjumust või ei luba vanemate rahakott neil ringidest osa võtta. Liiati on nooremal põlvkonnal enamasti kalduvus oma vanemate valedena tunduvate väärtuste vastu mässata, sestap saamegi näha välismaa kunstisaalides miljoneid väärt tipptaiestele purgitoitu pritsivaid teismelisi kliimaaktiviste. Kui nemad vähemalt oma ettekujutuses teavad, mille vastu protestivad, siis meie tänavakaagid näikse hävitustööd tegevat lihtsalt purustamise lõbu pärast.