Juhtkiri | Kas on kerge olla tapjakoer?

Lühikese aja jooksul juba teine räige koerarünnak inimese vastu paneb küsima, miks ei ole meil tänase päevani reaalselt toimivat lemmikloomapidamise korda. Surnukspuretud laps ning omas kodus naabrikoerte käest napilt eluga pääsenud noore naise juhtumid kinnitavad, et logisevad nii riigi- ja omavalitsusepoolne järelevalve kui ka omanike vastutustunne.

Ajal mil põllumajandusloomade kõrvamärke ja nende pidamistingimusi käib riik piinliku täpsusega kontrollimas, hoiatavad sotsiaalmeediagrupid linnas omapäi hulkuvate ja inimesi ründavate koerte eest. Mida aga teha olukorras, kus omanikel puuduvad nii oskused kui tahe oma neljajalgsete sõpradega toime tulla viisil, mis ei põhjustaks peavalu kaaskodanikele ega oleks neile eluohtlik? Et vastutustunnet tihtipeale napib, oli näha hiljutisestki aktsioonist, kus vabatahtlikud käisid Kihnus steriliseerimas ohjeldamatult paljunevat poolmetsikut kassikolooniat, sest kohalikel polnud neist sooja ega külma.

Alustada tuleks vettpidava lemmikloomaregistri rajamisega. Igal, ka hulkuval loomal on peremees, kas tolle tegude eest juriidiliselt vastutab. Isegi kui oleme liberaalsemad mõnestki lääneriigist ega kehtesta keelatud ohtlike koeratõugude nimekirja, võib ohtlikumate koeratõugude pidamise loa anda vaid vastava koolituse läbinud ja karistusteta soovijale – analoogselt relvaloa taotlejatega. Et ei saaks väita, et registripidamiseks ja kontrolliks ressursse napib, siis on täiesti asjakohane ka lemmikloomamaks, sest ka see distsiplineerib loomaomanikku. Praegu rajavad omavalitsused koertele mänguplatse ju millegipärast kõigi maksumaksjate raha eest.