EESTISSE PÕGENENUD UKRAINA KUNSTNIK: õhtuti on Harkivi akendes üha rohkem valgust, inimesed tahavad koju
Harkivist pärit, kuid nüüdseks üle kaheksa kuu Tartus elanud kunstnik Anna alustab oma Eestisse jõudmise lugu palvega, et me räägiksime mitte ainult sõjakoledustest, vaid ka millestki ilusast. Kuna tema isa elab venelaste okupeeritud linnas, siis jätame isa kaitseks loost välja Anna perekonnanime.
Anna lapsepõlv möödus Zaporižžja oblastis Enerhodari linnas. Aatomijaama linnas, mis on praegu Vene okupantide käes ja kus elab tema eakas isa. Sõjakoledustest pääsenud kunstnikust sisekujundaja elab üheksandat kuud Tartus, kus õpib ka tema täiskasvanud poeg. Ometi viivad Anna mõtted sageli just isakoju Enerhodari, kus pole päevade kaupa elektrit, rääkimata soojast veest ja küttest.
Oma täiskasvanuelu Harkivis elanud kunstnik ütleb, et ta saab aru, miks isa ei tahtnud kodu viimase hetkeni maha jätta ega pealetungivate Vene vägede eest põgeneda. „Ühel hetkel oli aga juba hilja. Linn pandi kinni ja sealt ei pääsenud enam välja. Muidugi kardan isa pärast. Mina ei pidanud enam vastu, kui hävitajad ja pommitajad hakkasid Harkivis ööpäev läbi üle meie kortermaja lendama. Meeletu väsimus, ei suutnud enam magada ega süüa. Vaevalt saad pliidi sisse lülitada, kui hakkab jälle pihta. Oli ka selge, et ühel hetkel ei ole enam elamiseks vajalikke ressursse. Minu tööelu lõppes ju 23. veebruariga,“ tõdeb ta.