Juhtkiri | Nursipalu igale perele miljon!
Nursipalu harjutusväljaku laiendamine on kahetsusväärsel kombel läinud algusest peale lappesse. Seda alates nõukaaega meenutavast salatsemisest ning lõpetades oma kodudest ilmajäävate inimeste hammasrataste vahele jätmise tundega. Ukraina sõja ajal on igati arusaadav, et riigikaitsega tuleb aktiivselt tegeleda. Sest ilma harjutamata pole võimalik õppida kaasaegseid relvasüsteeme efektiivselt käsitlema ning liitlaste üksustega koostöö harjutaminegi vajab pidevat lihvimist.
Ses olukorras on mõistetamatu, miks riik andis juba eos initsiatiivi käest ja lasi tekkida kuulujuttudel, selle asemel, et teavitada juba varakult nii omavalitsust kui ka kohalikke inimesi. Mõistetav, et oma kodust ilmajäämine saab vaid negatiivseid emotsioone tekitada, sest tähendab juurte läbiraiumist, mitme põlvkonna töö korstnassekirjutamist, solvumist riigi peale ning asjade praeguse seisu juures ka suurt rahalist kaotust.
Riigi poolt präänikuna lubatud 30 protsenti boonusraha lisaks eksperdi poolt määratavale kinnisvarahinnale on ju kommiraha, kui ääremaa mitteperspektiivse elamise hinnaks öeldakse olevat vaid paarkümmend tuhat eurot. Selle eest saaks korteri ehk mõnda kolhoosikeskusse, mitte aga võrdväärset maaelamist koos kõrvalhoonete ning metsa- või põllumaaga.