Juhtkiri | Igale eestlasele auto
Autorooli keeravad täiskasvanud ei pruugi mõista, kui ohtlik on jalgsi liigelda. Näiteks lastel hommikul kooli minna, ükskõik, kas linnas või maal. Novembri alguses sai Kuressaare külje all autolt surmava löögi 14aastane tüdruk, kes liikus maanteel bussipeatusesse. Viljandimaal Põhja-Sakala vallas tekitab laste teekond bussipeatusesse õudu – pime ja kitsas tee, kus suured autod 90 km/h liiguvad, ongi õudne, eriti jalakäijale. Isegi helkurvest ei taga, et autojuht jalakäijat näeb, lumega tuleb viimasel Eestis valida, kas sumbata hanges või riskida eluga. Vigastatutest pole mõtet rääkidagi. On tehtud olukorra parandamise ettepanekuid, aga ikka leiab põhjuse, miks midagi teha ei saa. Sarnaseid teid ja bussipeatusi on veel. Miks siis väita, et
soovitakse luua turvalist keskkonda kõigile liiklejatele?
Ega elu pealinnas (või teistes linnades) parem ole. Linnavalitsus on mitmed tänavaremondid kooliaasta alguseks sättinud (ju valmivad enne valimisi). Kui remonditav tänav kooli läheduses juhtub olema, siis koppade ja veokite vahel koolile autoga võimalikult lähedale trügivad lapsevanemad lisavad kaosele uue mõõtme. Katsu siis pimedas selles segaduses jalgsi liikuda. Iseküsimus, kas südatalvine tee-ehitus on parim võimalus või saaks neid töid ikka kuidagi sobivamasse aastaaega ajatada?
Rääkimata alati ootamatult saabuvast lumest, kusjuures lumi kuhjub nagu võluväel alati kõnniteedele, sest autoteede puhastamine on kõige olulisem, sest – auto on kõige olulisem.
Nii palju on räägitud, kuidas parandada jalakäijate ja jalgratturite olukorda, kuid fookusesse kerkib hoopiski see, kas keelata tuleks elektrilised tõukerattad, sest need jäävad ju kõnniteedel parkida soovivatele autojuhtidele ette. Võime veel aastakümneid jutustada, et kõik tuleb läbi mõelda ja jalakäijat tähtsustada, kuid kuniks otsustajad sõidavad autodega, pole sellel arutelul mingit tulemust.
Niisiis ‒ loobugem hoopiski nendest tüütutest kõnniteedest ja rattaradadest, kinkigem igale eestlasele riigi poolt auto! Kõnniteede rajamise ja hooldamise raha hoiame riigieelarves kokku ning kõrvaldame selle mõttetu teema, et miks jalakäijad peavad lumes sumpama ‒ kohe üks vingumine ühiskonnas vähem.
Milline osa sellest ettepanekust on iroonia, jäägu otsustajatele otsustada. Tõenäoliselt on see ettepanek nende mõttemaailmale lähemal kui ükski teine lahendus.