Juhtkiri | Ajutine krooniline raviminappus

Mis võib olla veel kibedam uudis hoogu koguva viirushaiguste hooaja avastardi järel, kui et apteekides on otsas kõige harilikumad vastavad ravimid. Kui nõukaaja pideva kaubapuuduse tingimustes nimetati tühje lette „ajutisteks raskusteks“, siis ka tänapäeval nimetavad need, kes vastutavad ravimiste müügiloleku eest, seda olukorda hellitavalt „tarneraskusteks“. Lapsevanema seisukohalt, kes ei saa osta lapsele palavikualandajat, on tegu muidugi sulaselge ravimikriisiga, mitte mingi „tarneraskusega“. Oleme tagasi otsekui nõukajas, kui apteegilettidel ilutsesid püsivalt sildid „Vatti ei ole ega tule!“.

Pidev tarneraskustele viitamine on märk abitusest ning asi on seda murettekitavam, mida rohkem tuleb uudiseid järjekordse ravimi müügilt kadumisest. Selle asemel ootaks hoopis positiivset programmi, kus ravimite kättesaadavuse eest vastutavad ametkonnad annaksid teada, mida nad on teinud, et ravimid ikkagi saadaval oleksid. Asjaosaliste soov, et teemat liigselt ei käsitletaks, vältimaks paanikat, on kahe otsaga asi, sest nõukaaegne salatsemine on paljudel veel liiga värskelt meeles.

Perearstide õpetus, kuidas täiskasvanutele mõeldud tabletti purustada, et seda lastele anda saaks, on üks moodus, kuidas raviminappuse korral viirushaigusega võidelda, aga siingi on oma karid, sest kes vastutab näiteks sel juhul doseerimisvigade ja sellega kaasneda võivate tagajärgede eest?