Mati Rahu | Ametis jõuluvanana

Oleme naisega algajad pensionärid. Ise olen mõne aasta teeninud pisikest pensilisa jõulude ajal, kui käin kinke jagamas. Kuulun punti, kelle ametlik või mitteametlik nimi on Jõulurõõm. Ise töötan selle liikmena neli päeva aastas. Rohkemaks tahtmist pole, nende päevadega teenin juurde peaaegu ühe kuu pensioni. Kuivõrd aus minu ja minutaoliste tegevus on, ei tea täpselt. Vist hiilime kõrvale maksude maksmisest. Igatahes kokkulepped, millal ja kuhu minna, kellele ja mis kinke edasi anda, on toiminud paberile pandud lepinguta.

Ma lihtsalt helistan mingil ajal kellelegi Minnile ja kirjutan üles talt saadud andmed. Üldjuhul kellaaja, aadressi, lapse nime, vanuse ja kinkide arvu. Teinekord lisaks, mida tuleb kingi üleandmisel kindlasti juurde rääkida. Õige päeva hommikul astun läbi Minni kontorist, et tassida oma autosse kingid, mida õhtul laiali jaotama sõidan. Igal neljal õhtul käin neljas peres. Minni, kes näib olevat rakendatud dispetšerina, on marsruudi koostanud selliselt, et ma ei pea linna ühest otsast teise sõitma, vaid tegutsen oma ja kõrvalasumi piires. Kui olen töö lõpule viinud, ulatab Minni mulle ümbriku eurodega, teada kurjami – ümbrikupalga.

Meie perel on teenekas auto. Me kutsume teda Kollaks, ta on meil olnud ligi 20 aastat. Jah, Toyota Corolla, spidomeeter näitab veidi üle 210 000 kilomeetri. Me pole temaga krossi sõitnud ega hullusti ümber käinud. Paar pisemat kõksu on juhtunud, kuid oleme lasknud Kollat korrapäraselt hooldada soliidses autoteeninduses. Ühesõnaga, kodus panen punased jõuluvana riided selga, mütsi pähe ja istun auto rooli. Ka habe käib mul ette, aga sõidu ajal hoian seda kõrvalistmel. Tundub, et segab sõitmist.