Juhtkiri | Kreenis perehüvitistega uuele katsele?
Seekordsele pühademeeleolule lisas ootamatut vürtsi Kadrioru otsus, et perehüvitiste seadust poliitikute poolt valmis küpsetatud kujul välja kuulutada ei saagi. Seaduse valmimine on olnud sõna otseses mõttes habemega, kui algul lubati suure pere hüvitist maksta isegi ammu täiskasvanuelu elavate 24aastaste „laste“ eest. Taoline ekstreemsus küll kadus seaduse menetlemise käigus, kuid disproportsioon ühe ja kahe lapsega peredega jäi püsima kuni lõpuni. Võimuliit võinuks ju isegi selle peale tulla, et diskussioonid sedavõrd vastuolulise seaduse puhul ei lõppe selle vastuvõtmisega riigikogus.
Kui hääli rahva seast ega opositsiooni ei kuulatud, siis presidendi sammule tuleb ometi reageerida, olgugi et jõuluvana on riigikogus juba ära käinud ning saadikuil oli ees terendamas mitmenädalane talvevaheaeg. Seaduse kiirkorras menetlemine erakorralisel istungjärgul tundub koolipoisiliku kiirkorras vigade parandusena - võimuliidu suurimaks hirmuks tundub olevat, et lubatud ja väljareklaamitud toetused ikka enne valimisi hiljemalt veebruaris suurperede kätte jõuaksid.
Nii arvab võimuliit piisavat, kui seadusest eemaldatakse lause, milles öeldakse, „et lasterikka pere toetust arvatakse elatise väljavõtmisel ainult juhul, kui seda makstakse ühiste laste eest.“ Kuna ka seaduse vastuvõtnuil endil puudub üheselt arusaadav seletus, mida selle lausega öelda taheti, siis kerkib tahes-tahtmata igihaljas küsimus seadusloome kvaliteedist.