Seisukoht | Eestlane olla on häbi ja halb?

Vaatasin hiljuti Moonika Siimetsa dokumentaalfilmi „2 tundi õnneni”. See rääkis Soomes töötavatest eestlastest – naised olid enamasti koristajad, mehed ehitajad. Ehk nagu filmis osalenud prouad sõnastasid, tegid nad tööd, mida soomlased ise teha ei viitsi. Paistis, et nad tundsid end Soomes nii-öelda teise sordi inimestena. Oli see nende meelest vaid soomlaste suhtumine või ka nende endi hoiak? Rahvuslik alaväärsuskompleks oli see aga kindlasti.

Päris masendav oli sealse eesti keele õpetaja jutt, et leidub õpilasi, kellel on ema eesti keele tunnis käimise ära keelanud, põhjendusega, et tütrel pole seda keelt vaja, niikuinii läheb soomlasele mehele. Vähemalt nii ema soovis. Ja nõnda see eesti keel eesti lastel vaikselt ununebki. Filmis otsisid mõned eesti verd tüdrukud osa sõnade, nagu „tuumajaam“, eestikeelset tõlget juba guugeldades, soome keeles nad teadsid neid sõnu. Piigad ei tahtnud Eestisse tagasi, sest eestlased olevat imelikud ja vanamoodsad. Nad rääkisid eestlastest kui rahvast, kelle hulka nad ise nagu ei kuulukski. Nad ei tahtnud enam eestlased olla.