Juhtkiri | Toetades Ukrainat ei tohi unustada enda riigikaitset

On kahtlemata meeliülendav, kui Eesti saab anda jõukohase panuse Ukraina vabadusvõitlusse Vene agressiooni vastu. Eesti toetus on olnud ootamatult suur, kui koos viimase paketiga ulatub see rahalises mõõdupuus 350 miljoni euroni. Tegu on samas sedavõrd suure summaga, et kergitab tahes-tahtmata küsimuse – millest Eesti riigikaitse ilma jääb, kui saadame sadade miljonite eest sõjamoona Ukraina sõjatandrile.

Küsimus pole sugugi kohatu, kui meenutada Ants Laaneotsa reaktsiooni uudisele Eestist Javelinide saatmisest Ukrainasse veel enne sõja algust: „Keegi on kuskil hulluks läinud!“ Kui juba endine kaitseväe juhataja on hämmingus, mis siis veel tavakodanikest rääkida! Olukord ongi komplitseeritud, sest Eesti ei saa üksipulgi lahti kirjutada ei Ukrainasse viidavat relvastust ega ka siinsete relvaladude hetkeseisu. Optimist tunneks heameelt, Eesti saab Ukrainat aidates samal ajal ka oma laod seismajäänud kraamist lagedaks, pessimist leiaks, et lattu varutut võiks meil endalgi ühel kriitilisel hetkel vaja minna.   

Kummalisena võib näida seegi, et riigikogu näeb kurja vaeva uute relvasüsteemide hankimiseks kümnete ja sadade miljonite leidmisega, kuid samal ajal laod hoopis tühjenevad, kui relvastuse laialijagamiseks riigikogu mandaati tarvis ei lähegi. Võib end küll lohutada väitega, et on ju ükskõik, kas vaenlase tankide hävitamiseks mõeldud relvad teevad seda tööd siin või Ukrainas, kuid ei tahaks Eestit leida ka II maailmasõja eelse dilemma ees. Tollal anti Eesti ära ühegi pauguta, sest poliitikud ei julgenud teha vastupanu osutamise otsust.