FILMIARVUSTUS | Filmiajakirjanik Aurelia Aasa: „Teismelisena võinuks „Tume paradiis“ olla mu lemmik Eesti film.“

Triin Ruumeti universumis on alati 90ndad – peiedest saab üle käte läinud pidu, vee asemel voolab kõrist alla Saku Originaal ning muresid lahendatakse sularahapaki ja rusikatega. Sündmused hakkavad eskaleeruma, kui ärahellitatud tütreke saab isa matustel teada, et issi kingitud hõbehall Mercedes-Benz tuleb võlgade katteks maha müüa.

„Tume paradiis“ (2023) annab oma sünguses märku, et aastate jooksul on luhtunud nii mõnedki illusioonid. Siiski võib seda vaadata mõttelise järjena Ruumeti seitsme aasta tagusele debüüdile „Päevad, mis ajasid segadusse“ (2016). Bemme katusele rullivate külanoorte asemel on sel korral meie kaaslasteks aga töötud kunstitudengid, kes veedavad päevi boheemlaskorteri soojas embuses, kuhu ühiskonna moraalipalavik ei ulatu. Õhus ei ole enam 90ndate aastate kauboikapitalismist kantud unistusi paremast homsest – selle asemel vaatavad vastu võlad, suhkruissid ja tühi pangaarve.