MINU JUKU-KALLE | Tallinna intellektuaal-skeene õllesõbrast keskpunkt

Kunagi algaja ajakirjanikuna sattusin Kuku klubisse, kus pilku püüdis suure ala hõivanud grupp. Selle keskel asus Tõnis Lukas, kes esines nagu stand-up koomik. Ülejäänud kuulasid, naersid kõveras ja kogu seltskonna meeleolu oli erakordselt joviaalne ja rõõmus. Lukas nautis seltskonda ja seltskond nautis teda. Olukord tundus bipolaarne, sest avalikkuse ees jättis Lukas küll meeldiva mulje, kuid samas ka igati korrektse ja kohati isegi kuivikliku moe.

See on poliitikute puhul täiesti tavaline. Muidu väga toredad ja meeleolukad inimesed, kuid kui paned diktofoni tööle, siis nägu kivistub ja peale läheb väljaharjunud plaat, mis on pehmelt öeldes igav. Väidetavalt olla Jüri Ratas vaimukas ja tore inimene, aga kui peab avalikult esinema, siis tuleb ümaraid vastuseid. Andrus Ansip oli poliitiliselt fenomenaalse mäluga ja väga vaimukas, aga pane mikker tööle ja inimene muutus robotiks. Korra käisin president Toomas-Hendrik Ilvese ametiajal kaasas visiidiga Riias, kui enne Ilvese sisenenemist kõndis tema nõunik Toomas Sildam üle vaguni ja manitses kõiki ajakirjanikke, et rongis räägitust ei tohi kirjutada. Seda ikka seepärast, et päris inimene, huumori ja kohati irooniliste ütlustega, on midagi muud, kui reaalne poliitik.

Juku-Kalle on aga omaette nähtus. Teate küll, selline, kes kogub enda ümber terve portsu inimesi, kellega visatakse nalja, veidi eputatakse lugemusega, juuakse õlut ja pärast meenutatakse, et küll oli tore üritus.