JUHTKIRI | Tormiohvrid omapead

Ilm on hukas – mitte vaid geopoliitiliselt, vaid ka otseses mõttes. Tormid on muutunud sagedasemaks ja tugevamaks. Praegugi on meie hulgas neid, kellel torm katuse ära viinud, esimene lumekirme on juba maha tulnud ja nüüd tuleb pead murda, kuidas sellises „kabriolettmajas” talv üle elada? Abi ei paista kuskilt.

Võib muidugi öelda, et meil on ju ennetussüsteem olemas, miks te ei kindlustanud? Aga nähes, kui paljud sellega siiski hädas on, on see poolik lahendus. Kui sedagi: kui palju on meil – eriti ääremaadel – igivanu, oma eluea lõpuaastateni jõudnud talumaju? Ja milline kindlustaja neid üldse kindlustada tahakski? Aga neiski elavad inimesed, enamasti just vanemad, väetimad ja selle võrra kaitsetumad.

Miks on abivajajaid nii palju? Ühe võimaliku vastuse annab sotsiaalpsühholoogiast tuntud Maslow’ püramiid. Selles on äraseletatult esikohal füsioloogilised baasvajadused, järgnevad turvatunne, emotsionaalsed vajadused ja nii edasi. Püramiidi tipus troonivad eneseteostus ja soov panustada ühiskonda. Püramiid on see sellepärast, et neid, kellel on aega eneseteostusele mõelda, on tunduvalt vähem kui neid, kellel läheb kogu tähelepanu sellele, kuidas täna jälle kõht täis saada, kõik muu on teisejärguline.