KA SUITSIIDIST TULEB RÄÄKIDA! „Koolis ei saa teha nägu, et midagi pole juhtunud. Kõik teavad ja näevad, et üht inimest enam ju pole.“

„Kui me koolis kurvast juhtumist ei räägi, ei tee see asja olematuks. Küsimus pole, kas käsitleda, vaid kuidas seda teha,“ arutleb Haridus- ja Noorteameti õppenõustamisosakonna arenduse peaspetsialist ja Rajaleidja kriisimeeskonna juht Tiina Talussaar. Kuidas peaks kool käituma, kui õpilasega juhtub midagi halba?

Noore inimese elutee võib ebaõiglaselt varakult lõppeda mitmel moel: raske õnnetuse, haiguse või vabasurma tõttu. Kuid maha jäävad lisaks lähedastele ka klassi- ja koolikaaslased ning õpetajad. Kas kool peaks oma õpilasega toimunust rääkima?

Talussaar rõhutab, et säärased valusad teemad kerkivad alati üles, isegi kui juhtunust avalikult ei räägita. „Koolis ei saa teha nägu, et midagi pole juhtunud, kuna kõik nagunii teavad. Kõik näevad ju, et üht inimest enam pole. Läbitöötlemata teemad jäävad meil ajusoppidesse ja võivad edasist hakkamasaamist oluliselt mõjutada. Laste ja noorte reaktsioonid võivad avalduda ka mitu kuud hiljem.“