LÄHEN KERJAMA! Liikumispuudega Rain ei saa automaksu pärast und: „Mida Eesti riik mõtleb vaeste maainimeste elu kohta?“

„Olen hingelt punkar, alla ei anna,“ rõhutab Ohekatku külas Kehtna vallas Raplamaal elav mees. Kuigi pealinna pole sadat kilomeetritki, asub Sooviku talu tee lõpus, edasi ei saa kuskile. Maaperel viib une silmist ähvardav automaks – ilma autota ei pääse ei poodi ega bussi peale.

Liikumispuudega Rain (56) elab koos abikaasa Katiga (44) maaelu, aga hinge pigistab suur mure. Seni tööl käinud naisel hakkab samuti tervis vaikselt üles ütlema. „Senine „abikassa“ peab hakkama aina rohkem kokku hoidma,“ ohkab Rain ja vaatab teed valmistavat naist hoolitseva pilguga. „Kahele sandile ei tohi enam makse peale lajatada,“ arvab Kati. Isegi viis eurot arsti visiiditasu teeb talle muret. „Mida Eesti riik mõtleb vaeste maainimeste elu kohta?“ tahab Kati teada.

Rain ütleb otse välja, et hirm on hommikul üles ärgata. Kella kahe ajal läheb uni ära, siis hakkab peas keerlema, kuhu mida maksma peab, mida „pinsipäeval“ teha. Eestis on maainimesel tema sõnul sissetulekud nii väikesed, et kuu lõpuks ei jää midagi alles. Haiguse tõttu on Katil hambad ära kukkunud ja pildile ta ei soovi jääda.