72 „Aabitsa kukke“ teinud Lauri Liiv: „Mis seal salata, esietendusel hakkasid põlved värisema küll. See oli kõige närvesöövam esietendus mu elus.“

„Käsi südamel, minul ei olnud mingisugust ambitsiooni minna üksinda lavale,“ naeris muusik Lauri Liiv siis, kui valmistus Vana Baskini teatri lavastuseks „Aabitsa kukk“. „Vastupidi! Monolavastus on midagi sellist, mida ükski näitleja eriti ei igatse. Alati on mõnusam ja turvalisem minna lavale partneritega.“ Tänaseks on ta seda lavastust mänginud 72 korda. Esimesed korrad läksid põlvede värinal, 70. etendus aga lõi tal mõistuse nii kinni, et tuli aju kellavärgina tööle panna.

Ihuüksi laval. Toeks üksnes kohev ruuget karva parukas ja vana kooli aabits. Säherdust meistriklassi võtavad tavaliselt teha üksnes aastaid lavatööd teinud profinäitlejad. Ent Lauri, muusikaliartist, võttis ette. Mõeldud-tehtud. Mis sest, et enne „Aabitsa kukke“ oli ta harjunud lavatöödes sellega, et tema kõrval on partnerid. Seekord mitte. Nüüdseks, pärast 72 etenduskorda, on Lauri maigu suhu saanud, kuidas on laval mängida nii, et peale lavadekoratsiooni, rekvisiidi, kostüümi ja iseenda pole tal ühtegi toetuspunkti.