RAAMATUARVUSTUS | „Nende meeste pärast on ummistatud tänavaid ja tantsusaale, magatud kummirullid peas.“ Kas tõesti?

„Kandke õiget kostüümi ja roll mängib ennast ise,“ ütleb Murphy seadus. See kehtib ka vastse raamatu „Rock Hotel. Viimane mäng“ kohta. Pildirohke teos. Paks nagu piibel, ent nii suure fondis, et vanainimene ei pea lugemiseks prille ninale sättima. Väljanägemiselt kui vähemat mõõtu entsüklopeedia.

Õnneks aga on sel teosel ka sisu, mis eristab seda noist elulooraamatuist, mida vaid vähem osa inimestest lugeda ihaldab. Noid vedeleb raamatupoodides kilomeetrite kaupa. Vastupidi, Madis Jürgen, raamatu autor, on kirjutanud kunagise Eesti esibändi loo raamatuks sellisel moel, et seda on üsna raske käest panna. Ehk ei olegi küsimus selles, et tos teoses on osavalt komponeeritud meeste viimane mäng Kõue mõisas kokku meenutuslugudega aastate tagant.