TEATRIARVUSTUS | Kas Merle Palmistel õnnestub kehastuda mudaste varvastega Lambasihvriks?

Kes oleks võinud arvata, et Oru Pearu kaasa, kellele Tammsaare andis nimeks Lambasihver, tõuseb ühel heal päeval publiku ette ja esitleb end Manuela Murakana? Ent täpselt nii piduliku eesnime kannab Karlova teatri vastse lavastuse „Lambasihver“ peategelane, Pearu Muraka kaasa. Merle Palmiste mängituna. Ning see tegelane räägib ära oma tõe ja õiguse, olgu see jutt nii krehvtine kui tahes.

Must ja kogukas kast, millest Lambasihver etenduse alguses välja vangerdab, lubab eeldada, et too taluperenaine saabub publiku ette otse teispoolsusest. Ta on hästi säilinud, peenelt rõivastatud ning väge täis. Arvestades, kui napilt on kirjanik Tammsaare tollele naisele „Tõe ja õiguse“ lehekülgedel tähelepanu jaganud, pole ka imestada, et sel inimesel on aeg suu puhtaks kõnelda. Nii nagu tema asju näeb. Või nii, kuis näitemängu autor Veiko Märka tema lugu kirjeldab.