SEISUKOHT | Risto Berendson: millal me empaatia kaotasime, et enam tänaval kukkunutki ei märka?

Väljas on praegu põrgulibe. Keegi naine kaotab jäises parklas tasakaalu ja käib kahe auto vahel täispikkuses niimoodi selili, et isegi vaadata on valus. Samal ajal kui kukkuja end püsti ajab, väljub ühest autost teine naine ja tuleb ümber auto tema poole. Ei, ta ei küsi haiget saanult, kas kõik on korras ja kas ta vajab abi. Proua asub uurima, kas tema auto äkki selle ootamatu kukkumise tõttu mõnd kriimu külge ei saanud. Kukkuja suunas ei heida ta seejuures isegi pilku. Okei, meil eestlastel ongi oma autodega mingi veider suhe…

Teine lugu. Seisan Tallinna kesklinnas trammipeatuses. Minu kõrval seisnud vanem mees vajub ootamatult kokku ja hakkab tõmblema. Meid on peatuses palju, aga mehe juurde kummardun üksinda mina. Ta ütleb, et kõik saab korda, aidaku ma ta püsti. Tõuseme koos ja meid vaatab kümmekond silmapaari. Mõned neist keeravad ära, kui nende poole vaatan. Keegi ei küsi, kas äkki on abi vaja. Viiv hiljem trügivad kõik trammi. Mina ja vanamees pääseme uksest sisse viimastena.

Aga sarnane lugu hiljuti Kreekas Ateenas. Välismaalasest naisturist koperdab ja käib keset tänaval müraki pikali. Sekundid hiljem on tema ümber kolm-neli abipakkujat. Keegi ulatab vett, keegi aitab kukkujat pingile istuma. Teised seisavad lihtsalt abivalmilt kõrval.