METROPOLIIDI VÄLJASAATMINE | Igor Gräzin: kuidas sai olla nõnda, et Eesti Kirikute Nõukogu hoidis seda saatanasigitist oma liikmeskonna hulgas?

Mõte korraldada usundiõpetuse koolidesse sisseviimise kohta referendum sisaldab endas peale usuteadusliku küsitavuse ka küsimuse riigi ja kiriku vahekorrast. Teisiti siis: kas riik võib seadusega korraldada usuga seotud õpetamist? Kusjuures traditsioonilisi õppeaineid riik reguleerida ei saa – pole ju meil riigikogus arutatud küsimusi sellest, kuidas õpetada maalimist või geneetikat või kas kohustusliku kirjanduse hulka peaksid kuuluma Luts või Kivirähk, neid küsimusi korraldavad ikkagi vastavate ainete õpetajad-spetsialistid. Aga siin äkki: ühe tavalise aine kohta rahvahääletus.

Juristina kinnitan, et riigi ja kiriku suhteid klaarib EV Põhiseaduse paragrahv 40, mis ütleb, et meil ei ole riiklikku kirikut, mis aga ei tähenda, et meil kehtiks riigi ja kiriku lahutatus. Vastupidi! Ristiusk oli Eesti riigis ja omavalitsustes igati olemas ja kellelegi pole tulnud pähe seda kõrvale jätta. Lihtsalt õigeusklikul Pätsil oli põhjust karta, et Tsaari-Venemaa õigeusklik-riiklik kirik võib hakata oma nina Eesti asjadese toppima. Ta ise oli küll õigueusklik edasi (muide, enamus Eesti ja ka Soome ohvitsere olid samuti õigeuskliku riigikiriku liikmed), aga jälgis hoolega, et kirik ei muutuks demokraatliku vabariigi osiseks.