Volli Käro meenutab mullu suvel igavikku lahkunud abikaasat: kuidas saab nii, et inimene lihtsalt võetakse su juurest ära?

„Oh, see pilt ei lähe mul surmani meelest. See meie viimane kohtumine Kärdla haiglas,“ meenutab näitleja Volli Käro eelmise aasta 21. juulit. Oli kaunis reedene pärastlõuna. Aga nii kui haigla uks tema selja taga kinni prantsatas, olid ere valgus ja natuke uimastavad suvelõhnad kui noaga ära lõigatud. Mööda koridori abikaasa Viive Aamisepa palati poole sammudes ei osanud Volli veel aimata, et see jääb viimaseks korraks, kui ta saab istuda naise sängi veerel.

„Viivekene lamas nii rahulikult palatis oma voodis. Küll aeg-ajalt valust vasakut jalga tõstes. Püüdsin seda jalga siis masseerida ja teda silitada. Pärast mida ta justkui maha rahunes… Kui korraga täitsa selge häälega ütles: „Ma armastan sind.“ Mille peale ta kohale kummardusin ja põsele musi andsin. See oligi viimane kord, kui teda puudutasin. Sain aru, et see üksainus lause võttis talt viimsegi jaksu. Ja ta jäi magama.“