JUHTKIRI | Isehakanud kohtunikud – kellegi ristilöömine annab mõnusa tunde, et oled ristilöödavast üle
Ühes pühakojas juhtunud kord niisugune lugu: teenistuse lõpus võtab jumalasulane kõik kohalolijad ükshaaval läbi ja lõpuks põrutab: „Ja sina, Aadu, sinu tütred on ka tuntud oma häbituse poolest!“ Papal silmad häbist maas. Alles hulk aega hiljem jõuab talle kohale, et tal polegi ju tütreid, kaks poega ainult. Läheb siis tagasi seda papile seletama. Viimane jäänud mõttesse: „Jaa... Aga enam pole midagi teha, sõna on lendu lastud, nüüd pead ise mees olema. Käi koguduseliikmed ükshaaval läbi ja seleta neile ka see asi ära!“
Pühakojas käivad tänapäeval vähesed, kuid sotsiaalmeediakonto on pea igaühel. Ja nende lugejaskonnal piire praktiliselt pole. Vahel pole kellegi tühistamiseks rohkem vajagi, kui seal sõna lendu lasta. Katsu siis seletada, et kõik pole päris nii, nagu lugeda võib!
Sõnal on võimas jõud. Stalini ajal piisas vähimastki pealekaebusest, et inimene vangi või otse surma saata. Hiinas pandi kultuurirevolutsiooni ajal üles postkastid anonüümsete vihjete jaoks, mis viisid samasuguse tulemuseni. Tänapäeva Eestistki leiab näiteid pealekaebamisest, sest mida muud see sotsiaalmeedias tihti seljataga või anonüümselt mustamine ikka on. Viimasel ajal on hakanud levima komme inimesi sotsiaalmeedias väidetavate võlgnevuste eest midagi täpsemalt, veel vähem vettpidavalt selgitamata risti lüüa.